Alustuseks küsin vastu, et kas töö maaraamatukogus erineb kuidagi tööst teistes raamatukogudes? Või kas üldse peaks neid võrdlema? Ilmselt mitte, sest laias laastus on kõik osapooled ju samad: raamatud ja inimesed. Ometi on teada, et maaraamatukoguhoidja on lisaks oma erialasele tööle ka õpetaja, kasvataja, psühholoog, noorsootöötaja, sotsiaaltöötaja ja vahel ka lapsevanema rollis lohutaja, kes aitab panna plaastri katkisele käele, lahendab kodu või kooliga seotud probleeme, tuletab meelde, et on aeg trenni või muusikakooli minna või siis otsib taga kadunud koolikotti.
Kas me peaksime tegelema kõige sellega, mis ei haaku otseselt meie erialaga? Ma ei tea miks, aga me teeme seda. Ja me teeme seda rõõmuga, sest need ülesanded on meie igapäevatöösse sisse 15 sulanud nii märkamatult, et me ei teadvustagi nende mittekuulumist oma tööülesannete hulka. Maaraamatukoguhoidja, kes teenindab nii lapsi kui ka täiskasvanuid, on minu meelest väga õnnelikus olukorras. Kogu vanuseline spekter annab meile võimaluse ja kohustuse hoida ennast pisut lapsemeelsena, et osata suhelda laste ja noortega, samas peame olema piisavalt küpsed, et aimata täiskasvanute soove ja vajadusi, tagamaks nende tahet ikka ja jälle raamatukokku tulla. Kaalukausi ühel poolel on laste soov kõvahäälselt vestelda ja kooliväsimust välja elada ning teisel pool täiskasvanute soov traditsioonilise vaikse raamatukogu järele, mis paneb maaraamatukoguhoidja balansseerima kahe huvigrupi vahel, kes on võrdselt olulised. Kui ruumikitsikus ei luba käratsevaid lapsi vaikust ihkavatest täiskasvanutest eraldada, siis peab raamatukoguhoidja olema see, kelle töö tulemusel oleksid hundid söönud ja lambad terved. Vahel võib see kõik tunduda väsitav, kuid enamasti peitub selles oma võlu, mis annab energiat ja toidab hinge. Eks meie elukutse sotsiaalne pool olegi enamasti see, mis paneb seda ametit armastama või siis mitte. Peale selle on aga raamatud… Kas on mõtet kirjeldada seda tunnet, kui võtad lahti uute raamatute paki? Või mis tunne see üldse on? Sa ju tegelikult tead, mida sa oled tellinud, aga ikka on hea hoida käes uusi raamatuid ja tõdeda, et on tehtud hea või siis mitte nii hea valik. Ja juba vanad ja väsinud raamatud, mis saab nendest? Alati on keegi, kellele ei meeldi, et igal asjal, ka raamatul, on oma eluiga. Ja kui fondist maha kantud raamatud ootavad enne jäätmejaama viimist raamatukogu ukse kõrval, et äkki on siiski keegi, kes neid veel vajaks, on inimestele raske selgitada, et uute raamatute jaoks on vaja ruumi. Maaraamatukoguhoidja ei saa lubada endale seda, et talle ta töö ei meeldi. Viisakus, professionaalsus, abivalmidus – need kõik on olulised. Lisaks sellele peab sul silmis olema säde, see miski, mida sõnadesse on raske panna, sest väike kogukond armastab lahkeid inimesi.
