Ohvrikünnapuu Lüüste külas. Foto Laura Mäemets
24.oktoobril kell 12 toimub Vändra raamatukogus ajaloolises Vändra kihelkonnas sel sügisel toimuvate pühapaigauuringute infotund. Looduslikke pühapaiku on Muinsuskaitseameti tellimusel ning Keskkonnainvesteeringute Keskuse rahastusel inventeeritud juba mitmes teises maakonnas, tänavu on järg Pärnumaa käes. Töid koordineerib AB Artes Terrae OÜ. Uuringud viivad läbi folkloristid Mari-Ann Remmel ja Laura Mäemets, kes tutvustavad teabepäeval pühapaikadega seotud arhiiviallikaid ning välitööde senistest tulemusi.
Huviorbiidis on vanad ajaloolised pühapaigad (ohvrikivid, -allikad, pühad puud, hiiekohad, Vändrale omaselt ka Tõnnile ohverdamisega ja tõnnivakkadega seotud kohad). Eesmärgiks on leida ning kaardistada seni kaitseta maastikuobjektid, mille kohta on arhiivides säilinud vanu kirjeldusi ja/või mida veel kohapeal teatakse. Paremini säilinud kohad esitatakse muinsuskaitse alla võtmiseks.
Kuulama on oodatud kõik, keda teema kõnetab. Uurijad on tänulikud iga täiendava infokillu eest, mis aitaks kohti aja jooksul muutunud maastikul üles leida.
Lisaks esitleb Eesti Kirjandusmuuseumi teadur Mari-Ann Remmel Aada Aasa memuaariraamatut “Igal asjal on kaks otsa – akakts ja lõpets”. Raamat räägib Vändra kihelkonna
põhjaosa – Kõrbja ja Koogiste kandi – minevikust ja seal elanud inimestest.
Näitetekste Kirjandusmuuseumist Eesti Rahvaluule Arhiivist:
Püha hiie koht
Uues Vändras Aru talu heinamaa, see on üks kõrgem mäe moodi koht, kus vanasti hiis olnud. Sealt ei ole keegi tohtinud ühtegi puud raiuda, kes raiunud, see jäänud haigeks, ehk surnud kohe ära. Korra raiunud mees sealt ühe puu maha, ei ole küll siis kohe haigeks jäänud, vaid öösel seisnud valge mees tema voodi ees ja nõudnud, et mees selle puu sinna tagasi viib, mis ta sealt maha raiunud. Mees viinud puu tagasi, jäänud siis haigeks ja surnud ära.
Korra istunud üks mees seal mäe pääl, näinud seal kirikut, läinud sisse, kuulnud laulu ja näinud võeraid inimesi kirikus. Kui inimesed kirikust välja tulnud, tulnud ka mees välja, komistanud ja kukkunud sinna maha. Kirik olnud jälle kadunud, mees istunud nagu ennegi mäe pääl.
E 44264/5 (134) < Vändra – H. Lell (1903)
Tõnnikivi oli “Viidika” poole tee kurvi peal. Viidi lambavillatutte, loomakarvatutte. Viidika Jüri laskis kivi puruks – et halb on masinatega mööda pääseda. Imelik, et ta just seal kohal surma sai, jäi traktori koorma alla.
Kõik ütlesid, et see sellepärast juhtus nii, et ta Tõnni kivi puruks laskis.
RKM II 124, 446/8 (11) < Vändra khk, Lüiste t – Salme Karro < Hilda Nuut, 62 a (1962)
